Nad tahavad rääkida

Marta Laan – õnnestunud rollitäitmine mõnede ebakõladega. Muidugi oli tal ka kõige suurem tekstimaht ja seetõttu võib ebakõlasid andestada. Tegelasena lasi lumepalli veerema ja siis taandas ennast juhtunust – oli mitmetasandiline ning jäi avatuks kõigile neile nägemustele, mis teistel tegelastel temast olid tekkinud.
Kerttu Moppel – kahjuks nägin teda vaid Koristajana. Pakub väga suurt huvi, millisena tema Erika rolli oleks lahendanud.
Liis Proode – alguses häiris, sest oli liiga esiletükkiv. Hiljem mõistsin, et see käis rollilahenduse juurde. Mängis tüüpi, kes mulle üldse ei meeldi. Ja võib-olla hakkaski just sellepärast vastu. Seega hoopis peab kiitma.
Liisa Pulk – hästi tabas tänapäeva pubekat. Sai olla ka kõige plastilisem – liikus vabalt ja solvus südamest.
Sandra Üksküla – haaras palju tähelepanu, kui sõna sai; seda just seetõttu, et oli teistega võrreldes kuidagi hoogne ja julge. Ei kartnud midagi ega kedagi, oskas laval olla.
Mait Joorits – humoorikaimalt lahendatud roll. Mõnus kehakeel ja suutis väheste lausetega minu tähelepanu saada. Samas ei üllatanud, olid täpselt selline, nagu ette kujutada võib.
Mikk Jürjens – kahjuks ei näinud teda laval üldse, sest mängis teine koosseis ja tal polnud isegi pisirolli.
Lauri Kaldoja – tegelaseks üle prillide libisev pilk ja igas olukorras ennast valitsev inimtüüp Direktor. Suutis väga hea huumoritunnetusega edasi anda stereotüüpset pilti firmajuhist.
Roland Laos – meeldis kõige enam. Oli oma olemuselt kuidagi ära ja samas kohal nagu asedirektor pidigi olema. Tema silmis oli pilk, mis kutsus kaasa endasse süübima – on rohkem kui välja näitab.
Marko Leht – Katlakütjana usutav; inimene, kes elab ka omas maailmas, aga hoopis teistmoodi kui Asedirektor. Suutis edasi anda undiaegse töölisklassi olemust ja mõtteid.
Jüri Tiidus – Miilitsa rollis ei jõudnud temasse eriti süveneda. Tundus, et polnud ka päris selgusele jõudnud endas nagu Miilits isegi.
Mihkel Tikerapalu – kõige muhedam lavalolijatest, mida võimaldab ka Taksojuhi roll. Jutustas rohkem lugu kui mängis, aga see sobis talle.
Hendrik Toompere jr – oli kuidagi mu selja taga pidevalt ja seetõttu ei saanud eriti jälgida, kas ta saalis olles midagi tegi. Saalist hüütud vaherepliigid olid liiga arglikud, kuid lõpustseen laval üsna mõjuv.
Kristjan Üksküla – jäi kuidagi kaugeks ja ei olnud väga usutav. Tundus kuidagi liiga leebe ja ühesugune Erika mehe rolli jaoks. Ehk oli asi ka läbimängu krambis.

We are the champions...NOT

Kui öelda „Pisuhänd“, siis tulevad tahes tahtmata meelde Kibuspuu ja Krjukov. Ja just sellepärast tuleks selle teksti lavastamisel igasugused konventsioonid unustada – vähemalt veel praegu, kui tuntud telelavastus ikka meeltesse kerkib. Sven Heiberg on aga oma lavastuse üles ehitanud kõige selgematele kaasaegsetele stereotüüpidele – ärimees (loe: oskamatu ametnik) Sander, kes on tegelikult lihtsameelne jõmm; boheem Piibeleht, kes näeb välja nagu „tüüpiline“ Tartu ülikooli filoloogia üliõpilane; Laura, kes kannab hambaklambreid ja ei oska moodsalt riides käia.

Kõik tegelased mängivad väga tugevalt välisele ning nende sisemised motiivid ja mõtted jäävad varju. Eriti ebaõnnestunud on Laura näitlejavalik (Kaili Viidas), kes õhkub liigselt „muidu olen hästi ilus, aga praegu siin mängin mingit friiki“ tunnetusest, mõlemal meespeategelasel on üksikuid häid hetki, kuid need sumbuvad teksti ja ühetaolisusse. Ka mees -Vestmani vahetamine naise (Carmen Mikiver) vastu ei kanna edasi mingit feministlikku perspektiivi – mis muu võiks sellise soovahetuse taga olla?

Piirid seab lavastusele ka kujundus (Andrus Jõhvik), mis määrab väga selgelt erinevad liikumisliinid. Kuigi uksest väljumisel klaasiseintega koridori ei kao tegelased vaataja silmist ja lavastaja laseb ka teisel pool seina oma tegevust ja mõtteid kommenteerida, siis need jäävad ka näitlejate poolelt arglikeks katsetusteks. Muidu lamaskletakse diivanil või istutakse laua taga, teiseks vaatuseks raamatutega (ainult „Pisuhännaga“) täitunud riiulid ainult osatavad veelgi enam sellele, mis vaatajale juba esimeses vaatuses selgeks saab – ennast maani täis joov Sander ei suudaks mitte kunagi elus ühtki raamatut kirjutada ja jääb arusaamatuks, kuidas ta on suutnud teise enda ümber selles veenda.

„Pisuhänd“ jäi üheplaaniliseks. Lavastaja sattus hoopis kuidagi ise Sanderi rolli – proovisi parimat, aga välja tuli nagu alati.

Vaikijate hääled

Mina ei ole prostituut – mulle lihtsalt meeldivad ilusad asjad. Ja mehed kingivad neid mulle või siis annavad raha, et ma saaks ise midagi osta. Olen abielus, mul on kaks last – mina pean peret üleval pidama, mees käib ainult kasiinodes. Enda meest ma enam ei armasta, isegi temaga magan ainult raha eest. Iga tund maksab. Arst ütles, et mul on HIV; sinna lolli arsti juurde ma enam ei lähe, mis tema ka teab. Mulle meeldib meestega seksida, vahel nad muidugi löövad ka, aga see tuleb ära kannatada; üldiselt on kõik normaalsed. Olen lastekodust, keegi pole mind kunagi kallistanud ega armastanud. Aga ma tean, et kunagi tuleb prints valgel hobusel. Oled näinud filmi „Pretty Woman“ Julia Roberstiga? Ka mina kohtun kunagi rikka välismaalasega. Ega ma varsti lõpetan nagunii selle bordellis töötamise ära – hetkel lihtsalt raha ei ole, pean veel ema üleval pidama. Mida nendel vene naistel Eestis ikka muud teha on? Mul on kolm last ja mees jättis maha. Esimese seksikogemuse sain 12 - aastaselt ema tolleaegse mehega. Ta haises nii hullult suitsu järgi, et mõtlesin, et kuidas ema temaga magada suudab. Siin töötamiseks on iseloomu vaja, nõrkadest tüdrukutest saavad narkomaanid ja alkohoolikud. Mu abikaasa teab, et ma sellega tegelen. Vahel ta helistab mulle öösel ja küsib, et mitu klienti mul juba on olnud; küsib, et kas saaksine endale ühe veel otsida, raha oleks juurde vaja. Töötan siin bordellis seetõttu, et selle omanik on kuulus poliitik ja siis ma ei pea kartma, et siia politsei tuleb. Vahele ei taha jääda, siis saavad kõik kursusekaaslased teada, mis tööd ma tegelikult teen. Poeg tuli ükspäev koolist koju ja ütles, et teised olid öelnud, et tema ema on lits. Loodan, et keegi tema klassivendade isadest ei ole minu klient. Olen kas või elu lõpuni prostituut, aga minu lapsed peavad hea hariduse saama. EKA jäi pooleli, ei usu, et sinna kunagi tagasi lähen. Meestele meeldis raseda naisega seksida, maksid rohkem ka. Kui ma keemiaravis käima hakkasin, langesid juuksed peast välja. Alguses kandsin parukat, aga siis sain aru, et ilma juusteta olengi meeste jaoks erilisem. Ma varsti lõpetan ära selle töö – siis, kui abiellun ja lapsed saan. Ma usun muinasjuttudesse. See, et mul on HIV, ei muuda midagi.

P.S. 2006. aastal Avatud Eesti Ühiskonna Instituudi poolt avalikustatud uuring näitab, et lõbumajasid pidasid vajalikuks 63% küsitletud meestest ja 46% naistest.

P.P.S Mu sõbranna poiss andis talle peksa, kui alles süütu tüdruk keeldus temaga magamast.

P.P.S. Tartu Uue Teatri uus lavastus on mõjuv nii esteetiliselt kui psühholoogiliselt. Vaikijatele antakse sõna. Ja nad ei jäta võimalust kasutamata.

Aeg on maas

Lauri Saatpalu laulis kunagi ühes Dagö laulus, et „aeg on maas“. Aeg on maas ka „Lõputus kohvijoomises“. Ja mõlemas tähenduses – ühelt poolt on aeg siin vaataja ette maha pandud, teiselt poolt on aeg maas tähenduses, et ta on taga, ta liigub aeglasemalt kui aeg ise.

Aja kehastuseks on Lembit Ulfsak, kes istub ikka ja alati kohvikus W(erner), olenemata sellest, mis aeg (sõjaaeg, eestiaeg, nõukogudeaeg, sulaaeg, kevad, suvi, sügis või talv) väljas on. Ta saab alati hakkama, kui ainult jätkuks kohvi, mida lürpida. Ta on tõesti ajatu – korraga meeldiv ja ebameeldiv, üleolev ja äraolev, asjadest teadlik ja siis täielik võhik. Ulfsak tundub mängu nautivat ja kontrollib olukorda. Tema väheses liikumises ja pidevalt suunurgas võbelevas naeratuses on midagi seletamatult nostalgilist ja nukrat.

Teine meeldejääv (ja minu meelest isegi parim) roll on lavastuses Taavi Templekov ja tema kehastatud Poeet. Ta võib-olla purjus või kaine, hüppata laudadele püsti, olla oma sõnades terav ja täpne. Ning poeet Arturina räuskaja, kuid ikkagi noorte lemmik. Isegi läbi mundri tundsin Poeedi ära – sest selles näitlejas oli sisemist põlemist ja energiat, mis jõudis, ma usun, isegi viimaste ridadeni.

Pedajas ja Degtjarenko on suutnud luua lavale suurepärase atmosfääri. Eriti suured plusspunktid muidugi ruumi valikule – vanaaegsed lauad ja toolid ning „primus rectori universitas tartuensis“ sobivad sinna valatult. Selle ruumi täidavad kas kohviku igapäevasagin ning väikeste gruppide omavahelised jutuajamised, või eeslaua ääres toimuvad (taas)kohtumised vanade sõprade vahel. Valgus annab aktsente, muusika meenutab ajastut, lindilt tulevad üksikud luuletused panevad nukrutsema – kuid Inimene on selle keskel Inimene ja Aeg on Aeg. Igavene kohvijooja.

Kunst pole elu?

Vanemuise „Kogutud teosteses“ räägitakse kahest teemast – sõprusest ja kirjandusest, mis omavahel põimuvad ja ristuvad. Kaks naist vestlevad, istuvad, seisavad, vaikivad ja karjuvad üksteise peale publiku keskele paigutatud ringis, mis ei võimalda neil kellegi pilkude eest põgeneda. Selline lähedus publikuga toob näitleja mängu eriti esile – täiesti loogiline žanriliselt psühholoogilisse realismi kuuluva näideni puhul. Lavastaja on küll kasutanud võõristavaid elemente – lavakujunduse- ja kostüümivahetus publiku silme alla, aga see ei täida seda eesmärki (vähemalt minu jaoks mitte; ja kui see üldse ongi eesmärk). Väga hästi on lavastaja valinud muusika. Olengi viimasel märganud, et satun teatris väga kergesti hea muusika meelevalda ja mulle meeldib see tunne, kuidas muusika mind endaga kaasa viib. Hea muusika ei päästa küll halba lavastust, aga halb muusikavalik vähendab minu jaoks kindlasti hea lavastuse väärtust.

Külliki Saldre teeb õnnestunud osatäitmise – mõnedel hetkedel saab tema pilgust nii täpseid emotsioone välja lugeda, et sõnu polegi vaja. Ta on ühelt poolt üksik ja seetõttu külm, üleolev ja reserveeritud, teiselt poolt on tal vaja kedagi usaldada – ning miks ei võiks selleks inimeseks olla noor kirjanikuks püüdlev üliõpilane. Hilje Murel mängib ennast uskumatult lapselikuks – tundub isegi võimatu, et temast võiks hiljem saada kirjanik, kes suudab kirjutada tõsiseltvõetavaid teoseid. Mulle jäigi enam silma naiste omavahelistes suhetes rivaalitsemine ja samas teineteise otsimine ja leidmine. Küsimus naiste jaoks on ju lisaks ka ajas ja vananemises. Meestel on õigus vananeda, naised peavad selle õiguse välja võitlema. Kui mees näeb endast nooremas endale pigem järeltulijat, siis naine pigem rivaali.

Siiski võiks küsida, miks selline lavastus on Vanemuises kavasse võetud – teema on kuidagi liiga naistekas ning seda on näha ka publiku suurest naisterohkusest. Surmani võitlevad gladiaatorid ringis ei anna publikule võimalust pöialt ühe või teise naise puhul üles või alla suunata. Rollilahendustest lähtudes lahkuks võitjana lavalt Saldre.

Kannatada või mitte kannatada - selles on küsimus

Esimese vabariigi ajal olid intelligendid Estonia teatri peale kurjad, sest see tõi lavale liiga palju operette ja muud kerge žanri alla kuuluvat. 21. sajandil pole mõtet isegi viriseda, kas kommertsi tehakse liiga palju või rohkem, kui vaja oleks.
Aga - mina kiidan kommertsi heaks ainult siis, kui seal on glamuuri ja professionaalsust. "Savoy ballis" ei olnud.

„Endlat“ revideerimas

Kuigi ma olen suurema osa oma elust Pärnus elanud, pole ma „Endlasse“ viimasel ajal enam üldse sattunud. Seda mõnusam oli taas kodus olles jõuludega kaasneva nunnutamise ja ilustamise kõrvalt lõpuks teatrisse „Revidenti“ vaatama minna. Viisitamme ja muude korruptsioonijuhutumite kõrval on see lavastus Pärnus muidugi nagu rusikas silmaauku. Ja kuigi etenduses rusikatega ei vehita, teeb lavastaja Tiit Palu siiski selgeks, et südametunnistus võiks publikus ärgata küll ja aktiivne kriitilisus pole häbiasi.

Väga minimalistliku lavakujunduse (Silver Vahtre) keskmeks saab voodi, kuhu eriti teises vaatuses kogu linna ametnikkond koos linnapea naise ja tütrega väga oskuslikult istuma mahub. Kõiki neid juhib Hlestakov (Sten Karpov), kes on pigem lihtsameelne ülbik kui kuri ametnik Peterburist. Suurest hirmust ei märka seda ka muidu vägagi asjalik linnapea (Lauri Kink). Kindlasti on Endla võitnud sellega, et Sten Karpov on ta oma koduteatriks valinud. Näitleja kannab täiesti välja Hlestakovi pika monoloogi esimeses vaatuses, kus lihtsast ametnikust saab enam ja enam viina kurku kallates kindral, kes käsutab kogu Peterburi. Ning samas on ta kaine peaga poisike, kes üllatunult taipab, et on sattunud linna, kus saab kõiki oma tahtmise
järgi ära kasutada.

Ülejäänud näitlejad moodustavad üsna koomilise grupi, kelle rollilahendustest jäävad siiski silma Jaan Rekkor ja Karmen Miniver. Hea paarina kerkivad esile veel ka linnapea naine (Karin Tammaru) ja tütar (Triin Lepik). Pidev keep smiling ning esmaklassiline naiivsus teevad Anna Andrejevnast karakteri, kes isegi viimases stseenis, kui selgub, et Hlestakov on lihtinimene ja mitte Jumal, naerab ikka totralt justkui midagi taipamata. Hlestakoviga võrreldes hiigelsuur linnapea tütar on seda agaram kohe voodisse hüppama, mida rohkem noormees teda sellelt ideelt kõrvale püüab meelitada.

Lavastuse lõpp on ootamatult tõsine – üllatusest sõnatuks jäänud seltskond kuulab linnapea monoloogi sellest, et me kõik oleme ühesugused ning saali paisatud „ Ka teie, teie ja teie!“ ei jäta kahtlust, mida öelda tahetakse. Publik ei peaks mitte näitlejatega koos teatrist minema roomama, vaid ohjad enda kätte haarama. Äkki kellelgi on veel usku demokraatiasse?